Eesti kunstnik Siim-Tanel Annuse näitus Tallinnas. Läbiminek: Performance 1987 ja läbilõige loomingust Adamson-Ericu Muuseumis
Näitus kõrvutab kunstniku kahte tegevusala – performance’it ja pildiloomingut –, näidates nende omavahelist seotust, nii et „läbiminekust“ saab märksõna, mis juhatab vaataja kunstniku noorepõlve ettevõtmistest tänase loominguni.
Näituse esimene osa tutvustab Annuse 1987. aasta legendaarset koduaiaetendust „Läbimised“ (tuntud ka asukoha – Mooni 46a – järgi). 5. detsembril toimunud performance oli põhjaliku ettevalmistusega: filmimiseks hankis Soome televisioon Moskvast loa. Performance’i käigus viis Annus läbi tulerituaale, olles riietatud valgesse rüüsse ja kandes krooni. Etenduse kulminatsiooniks oli tuleväravast läbiminek ratastel alusel ja kinniseotud silmadega. Performance’i lõpus üllatas kohalviibijaid aga miilits, kes toimetas kunstniku ja televisioonimeeskonna jaoskonda ülekuulamisele. Nii põimusid kunstniku algselt pigem universalistlikud kavatsused poliitilise reaalsusega, saades veelgi hoogu hilisematest sündmustest, sealhulgas Eesti taasiseseisvumine, ning andes Annusele tagantjärele prohveti tiitli. Annuse kujundite ambivalentsus on loonud soodsa pinnase tema performance’ite väga erinevateks, ka päevapoliitilisteks tõlgendusteks. Kunstnik on ka ise osa nendest tõlgendustest sujuvalt omaks võtnud, öeldes, et tema lammutas oma müüri juba kaks aastat enne Berliini müüri langemist.
Näitus eksponeerib mitmes eri meediumis talletatud performance’i jälgi alates kunstiteadlase Evi Pihlaku pealtnägijatunnistusest ja meediakajastustest kuni Katariina Lahti dokumentaalfilmi ning Ariel Lagle loodud helikujunduseni.
Performance’iga astub näitusel dialoogi Annuse pildilooming alates 1970. aastate lõpust kuni tänapäevani. Teatud mõttes on Siim-Tanel Annus kogu oma elu loonud ühte suurt tervikkunstiteost, kus juba teismelisena loodud nägemuslikud geomeetrilised graafilised pildid põimuvad orgaaniliselt müstiliste koduaiarituaalide ja tänaste suuremõõtmeliste pannoodega. Ühendavaks elemendiks nende vahel võib pidada pürgimist „teise kirkama maailma“ poole, nagu on märkinud kunstiteadlane Evi Pihlak. Seda ideaalmaailma iseloomustab minimalistlik läbipaistvus – tabula rasa –, mis lubab vaatajal sinna projekteerida iseennast. Tekkivaid sümboleid ei ole kunstnik rangelt ette kirjutanud, vaid need saavad kuju meie kujutluses. Seetõttu on Annuse looming oma olemuselt kui teraapiline „seisundikunst“, andes end peale surumata vaatajale võimaluse tõusta igapäevakogemusest kõrgemale.
Kuraator: Liis Kibuspuu, kujundaja: Sylvia-Johanna Annus, graafiline disain: Külli Kaats, muusika: Ariel Lagle, audio ja video: Mati Schönberg, näituse tiim: Kaarel Eelma, Uve Untera, Laura Tahk, haridusprogramm: Annika Teras
Meedia:
